6/7 linnajooksude sarjast on tehtud!

  1. Tartu
  2. Rapla
  3. Narva
  4. Rakvere
  5. Pärnu
  6. Tallinn
  7. Türi-Paide

SEB Tallinna maraton

Jooksupidu

Stardikoridoris…

Avastasin, et kell ei saa pulssi kätte. Koukisin isegi andurilt patarei korraks välja ja proovisin niimoodi sellele restarti teha, aga ei midagi. No midagi pole teha. Sättisin kella vaate distants-TEMPO-aeg režiimile. Hüppasin ja kargasin veidi ja oligi start! Muusika oli ka kõrvus, kuid üle stardimelu seda veel ei olnud võimalik kuulda.

Esimesed kilomeetrid…

Olid kiired. Veidi liiga kiired. Olles 10 km distantsidel harjunud suure rahvamassiga ja tõuklemisega esimestel kilomeetritel olin meeldivalt üllatunud, et algusest peale sai normaalselt joosta. Jõudes mere äärde hakkasin huviga jälgima vastutulijaid. Oli ju tarvis nii mõnelegi tuttavale lehvitada ja ergutussõnu hüüda. Esimesena nägin vastu tuhisemas töökaaslast. Ta oli sel korral poolmaratoni distantsi valinud. Enne teda olin näinud vastu jooksmas võib-olla kümmet poolmaratoni jooksjat. Üld arvestuses 16. ja oma vanusegrupis 12. koht. Täitsa lõpp mis supermees! Sain pärast kerget šokki talle ka kiiresti järele hüüda ja ergutada!

Niimoodi vasakule vahtides möödusid esimesed kilomeetrid märkamatult. Umbes kaheksanda km paiku manustasin oma geeli. Kusagil sealkandis sain ka ise ergutushüüdeid maratonidistantsi teisel ringi tagasiteel olevalt kolleegilt.

Kui läks raskeks…

Kõige keerulisem oli  minu jaoks poolmaratoni teine kolmandik ehk umbes kilomeetrid 8-14. Sel ajal käisid mul peas sellised mõtted:

  • Issand küll, nii palju veel!
  • Vähem kui pool joostud.
  • Ainult pool joostud.
  • Nii palju veel…
  • Mul on juba praegu keel vesti peal!
  • See geel oli liiga magus, millal on järgmine veepunkt?
  • Kas see põlvevalu on ajutine või püsiv nähtus?
  • Muidugi peab tagasiteel tuul just vastu puhuma!
  • Ma ei ole ju üldse oma eesmärgi graafikus (kella pealt järgi vaadata ka ei julgenud, et oma hirmu kinnitada)
  • Appi ma olen neid püksisääri juba 100 korda kohendanud.
  • Jälle on nad end üles kerinud.
  • Huvitav, mis mu pulss praegu näitaks – tõenäoliselt olen ma suremas.

Jne.

Kui lõppes vingumine ja algas päris jooks…

Kusagil 13-da kilomeetri paiku ja sealt alates juhtus aga mitu asja, mis selle jooksu minu jaoks täiesti ümber pöörasid.

  • Ma kohtusin IcePower vabatahtlikega, kes mu põlved ja sääred ära külmutasid.
  • Sain High5 punktis tsitruse maitselist geeli, mis on kordades parem, kui marjade oma.
  • Nike ergutajad hüüdsid mulle nii toredasti: “Liina, sa oled nii tubli!”
  • Ilmusid fotograafid, kellele tuli naeratada.
  • Ma hakkasin jooksjatest mööduma (kokku tuli neid möödumisi ca 200 nagu pärast protokollist arvutasin).
  • Ma vahetasin kellal vaate eeldatava poolmaratoni aja peale. Vaatasin, kuidas minu eesmärgiks seatud lõpuaeg järjest reaalsemaks saab.
  • Kellal numbrid vähenesid.

SEB Tallinna maraton

Vanalinna tõusude ja munakivi teedele jõudes oli minus jonn ja võistlustuhin nii suureks kasvanud, et ei kaotanudki ajast nii palju kui kartsin. Ainult et üle silla kõndisin. See sild oli kole järsk.

Tehtud!

Viimase kilomeetri saabumise märki ma ei märganud. Lõpusirge saabumine oli seega üllatus. Aeg algas numbritega 2.15 😀 Medal (jälle valet pidi kaela pandud), hõbetekk, jook, väike vestlus Margitiga, kes lõpetas oma elu esimese maratoni!

Tundsin, et reie- ja tuharalihased teevad midagi naljakat. Sain aru, et vist ongi need jooksujärgsed krambid, millest räägitakse! No selge. Näitasin siis IcePower vabatahtlikule kuhu võiks ravimi suunata. Nii suur aitähh neile! Hõbetekk oli väga tore ja vajalik. Jooksu ajal ei pannud seda tähelegi, aga päris tugev tuul oli sel pühapäeval vanalinna tänavate tuulekoridorides. Jalutasin oma asjade järgi, nägin veel sõpru-tuttavaid ja suundusin vaianisa korteri poole, et end puhtaks pesta. Tee peal läks kõht järsku nii tühjaks. Õnneks jäi tee peale üks saiakeste kohvik. Oh kui hea!

SEB tln4

Bussi peale ma muidugi ei saanud siis, kui arvasin hea olevat. Pühapäeva õhtu ju ikkagi. See veidrik, kes bussijaamas diivani peal venitas olin mina. See imelik, kes bussis tagumise rea keskel oma (üldse mitte nii pikad) koivad pikalt välja sirutas olin ka mina.

Olen sigaõnnelik!

Whoop – selle hooaja viimane(?) poolmaraton on joostud 😀 Ja milline jooks!

Varem ma ei ole seadnud endale kunagi ajalisi eesmärke. See hooaeg on mind veidi muutnud. Enne viimaseid rahvajookse olen ikka leidnud tee Jooksuhullude lehele. Sealt näeb, mis aegadega ma olen varem sellist distantsi jooksnud. Ka seekord jõudsin mõni tund enne starti lõpuks sellele lehele ja vaatasin oma eelnevatele aegadele otsa. 2.23 ja 2.26. Otsustasin, et saab paremini. Mis siis, et korraliku treeningut all ei ole. Mõtlesin, et alla 2.20 jooksen ikka… aga no siis äkki kohe 2.15!? Igaks juhuks kontrollisin ka järgi, et mis tempoga ma siis jooksma peaksin. 6.25… nooo saab hakkama. Ja saingi! Parandasin SEB Tallinna maratonil oma marki tervelt 8 minuti jagu.

Ettevalmistus SEB Tallinna poolmaratoni distantsiks

Sellel võistlushooajal olin ma korralikult treenitud tegelikult vaid esimesteks jooksudeks. Kevadel oli just läbi saanud minu esimene 100 hommikujooksu ettevõtmine. Samas ei olnud ma nendeks kevadisteks jooksudeks siiski valmis. Olles treeninud talvel olid kuumad jooksud mulle piin.

Teadsin, et juba selle pärast tulevad need sügisesed jooksud paremad. Olen ka jooksurühti ja sammu parandanud tänu suvel töökaaslastega jooksutreeningutes käimisele. Vahepeal olen ma lihtsalt selle jooksmise unarusse jätnud. Niisiis väga suuri eesmärke polnud mõtet püstitadagi – no näiteks 2 tunni kanti joosta.

Võistluseelne ettevalmistus tuli seega muudes aspektides väga täpselt läbi mõelda. Seekord siis nii:

Peedimahl, et pulssi alla saada

Peedimahl sisaldab orgaanilisi nitraate, mis aitavad veresoontel laieneda ning seega ei pea süda nii palju tööd tegema, et verd koos hapnikuga organismi eri nurkadesse pumbata. Madalama pulsiga on aga parem joosta. Jõin 3 päeva jooksul enne jooksu Kadarbiku talu peedi-porgandi mahla ning ühe Beetit shoti ka. Sinna shotti on siis kokku koondatud ei-tea-mitme kilo peetide jagu toit- ja mineraalaineid. Shot mulle ei meeldinud. Peedimahl ka tegelikult eriti ei meeldi. Viimane kord, kui seda rohkem jõin (enne Narva Energiajooksu poolmaratoni) hakkas mul sellest tegelikult iiveldama. Seega seekord suhtusin ettevaatlikult peedi manustamisse. Poolmaratoni ajal kusagil põõsas aega veeta ju ka ei tahaks. Seekord õnneks kordagi iiveldama ei ajanud. Teise Beetiti shoti viskasin ära. Kui niivõrd kehvasti maitseb, siis järelikult ei pea seda alla suruma. Kuupäev oli ka varsti mööda minemas.

Kas töötas? Ei tea. Pulsivöö ei teinud piisavalt koostööd, et ma seda andmestikku usaldada saaks. Varem on peedimahla shottidega katsetanud näiteks Gätly (Jooks on lahe) Tema kogemusele tuginedes ma ise julgesingi seda üldse proovida.

Mineraalvesi, et veevarud oleks organismil olemas

Neljapäeval hakkas minul taas kool. Jah olen jällegi tudeng ja seekord lausa magistrant.  Kui ma tavaliselt olen harjunud jooma tööl olles päris palju mullivett. Minu õppehoones olevast snäkimasinast oli aga otsa saanud igasugune vesi. Coca Cola mind ei huvita. Õhtul pärast esimest koolipäeva koju jõudes pea valutas. Ma polnud päeval piisavalt vett joonud. Omad vitsad peksavad ja valusalt. Et kompenseerida, läksin ja vedasin poest koju koguni kolme erinevat mineraalvett – Borjomi, Värskat ja Vytautast. Neid siis manustasin targalt muu vedeliku kõrvale kuni võistluseni.

Minu lemmik joogitops tööl. Niimoodi joon tööpäeva jooksul ära 4-5 topsitäit vett ehk peaaegu 2 liitrit.

Minu lemmik joogitops tööl. Niimoodi joon tööpäeva jooksul ära 4-5 topsitäit vett ehk peaaegu 2 liitrit.

Ilmselt töötas 🙂

Pastaroad, et süsivesiku varud oleks ka olemas

Makarone sai sisse söödud kuhjaga. Nii reede õhtul, laupäeva lõunal kui ka laupäeva õhtul valisin toiduks pasta või makaronisalati. Selle tulemus on, et ma nüüd ei soovi makarone mõnda aega näha, aitäh 🙂

Mul ei ole kombeks geele esimese asjana sisse võtta enne starti. Sellised energiavarud peavad ikka kehal niisamagi olemas olema, et esimesed 10 km joosta. No ja esimesed 4-5 km olid mul jooksu ühed kiiremad.

Puhkus jalgadele, st vähem kõndimist

Selles osas ma feilisin. Telefon, mis salvestab minu samme ütleb, et kõndisin ikkagi ca 6-8 km päevas jooksule eelnenud päevadel. Jalad oleksid võinud olla värskemad. Pärnu Kahe Silla jooks andis säärtes veel tunda. Oleks pidanud ikka kompressioonsokkidega jooksma Pärnus 😉

Massaaž

Kasutasin võimalust ja käisin esimest korda spordimassaažis. See oli siis pigem taastav massaaž eelmisest jooksust. Ettevalmistavaks mudimiseks oli veel lihtsalt liiga vara. Mingil määral see kindlasti aitas.

Hea ja piisav uni…

Ma olen praegu vara magama mineja ja kehv ärkaja. Lisaks on viimasel ajal une kvaliteet langenud. Tegin kindlaks, et ma ei passiks liiga kaua üleval. Uni on ju kehale vajalikum kui vesi ja toit kokku.

Sõpradega olulisi tähistamisi ära ei jäta, aga alkoholi ka ei tarbi

Õhtul enne jooksupidu toimus ka sõbra soolaleivapidu. Uudishimu oli nii suur, et minemata ei saanud jätta. Tegin enda kokteilid morsist ja peedimahlast, sõin makaronisalatit ja koju läksime kell 11. Nagu algkooli pidu oleks olnud 🙂

Riietuse optimaalne valik

Just see optimeerimine oli keeruline. Mis temperatuurid tulevad? Kas pikad varrukad või lühikesed? Kas tellitud uued jooksupüksid jõuavad kohale? Kas see pole mitte üks suuremaid vigasid, mis teha saab – tuttuute asjadega tähtsale jooksule minna? Kuidas siis saada üle praeguse jooksuseeliku hõõrumisprobleemist? Kui jooksuks on valikud tehtud, siis kuidas ma end enne ja pärast jooksu riidesse panen, et ei hakkaks külm, peaks vastu potentsiaalsele vihmahoole ja oleks mugav?

Optimeerimisülesandega panin juba mitmendat jooksu järjest ühe olulise asjaga puusse. See jooksuseelik ei sobi mulle, kuna pükste osa on liiga lühike. Joostes rullivad lühkarid reite kohalt ülesse. Mõne aja pärast on reie siseküljed ära hõõrutud ja valusad. Rajale kaasa võetud silikon/õli aitas hõõrumise vastu, aga mitte piisavalt.

Samas otsus valida lühikesed käised oli ainuõige. Keha toodab ikkagi niivõrd palju sooja joostes, et pikkade varrukatega oleks ma üle kuumenenud. Khm – uus jooksusärk oli tegelikult esimest korda seljas.

Mis ma õppisin järgmisteks kordadeks?

  • Tehnika tuleb enne üle kontrollida. (kell, pulsivöö, iPod, kõrvaklapid)
  • Riietus tuleb paremini läbi mõelda. Selle jooksuseelikuga enam pikale distantsile ei lähe! (Kui just reied imeväel kokku ei kuiva, nii et nad enam kokku ei hõõruks…)
  • Playlistid tuleb juba ennem sättida sellesse kohta, kust algab muusika, et ei peaks viimastel kilomeetritel DJ tutvustust kuulama.
  • Varuma peab tervislikku ja õiget toitainet sisaldavat toitu nii veidi enne jooksu ja kindlasti pärast jooksu söömiseks.
  • Kaks kahe ja poole tunnist bussisõitu ja poolmaraton ühes päevas ei ole hea lahendus – tuleb varem kohale minna.
  • Tundsin sõbrast puudust, kes oleks pilti teinud ja finišis oodanud, kellega oleks saanud muljetada ja rõõmu jagada 🙂
SEB Tallinna maratoni tulemus

Ja ilmselt tuleb vaadata ka uued jooksutossud.


 

  1. Kas jooksid ka sel jooksupeol? Kuidas läks? Jäta link, kui oled enda jooksust ka kirjutanud 🙂
  2. On kellelgi kogemusi lillaks tõmbunud varbaküüntega? Mida ma oma varbakese jaoks teha saan?

Mis Sina arvad?

Kommentaari